Külastasin Pärnut

 3. mail külastasin Pärnut ja osalesin VAHERi mängu lõpuüritusel. Kohale tulnud lapsed Häädemeeste keskkoolist ja Pärnu Vanalinna põhikoolist esitasid oma näitemänge, mis nad minu teoste põhjal olid loonud. Pean tunnistama, et oli väga tore näha lapsi laval ja tunnustan neid siinkohal. Karakteritesse oli tööd investeeritud ja detailidele mõeldud. Väga tublid! Üritust saatis muusika ja ei puudunud ka tants. Suur tänu Jaagule ja vaeva nägijatele!

Siin on klassikaline vaade Pärnus käinud turistide fotokogudest:

Käisin Saaremaal

 Kevadisel Saaremaal käik oli väga mõnus. Käisin kohtumas Kuressaare ja Kärla lastega. Aitäh teile!

Käisin külas

 Käisin jälle külas. Sel korral Kiili raamatukogus. Oli väga viisakas ja meeldiv kuulajaskond. Aitäh kutsumast!

Valmis! "Neljas versioon"!

 Ja siin ta on! Minu 13. ilmunud teos. Kirjastuselt Eesti Raamat. Aitäh, Mall Põldmäe ja Aili Saks!

Kirjeldus ka:

Uurija Thomas Homaś oli oma kolmekümne viie aastase staaži vältel näinud igasuguseid õudusi, kuid see, mis talle roostevabast metallist laibaalusel lumivalgete kahhelkividega vooderdatud lahkamiskambris vastu vaatas, ületas kõike, mida ta oli osanud karta. Homaś oli kimbatuses. Talle oli hommikul visatud lauale toimik juhtumiga, mida ta lootis külaskäigu järel lahkamiskambrisse asuda innuga uurima ja enne nädalalõppu prokurörile saata. Kuid näotu laip lõi mõra tema kiire ja eduka lõpuga kavatsustesse. Tema ülemus oli karm mees, kes oli hästi motiveeritud ja tulemustele suunatud. Ta ei kannatanud venima jäänud juhtumeid. Ta soovis edulugusid. Siin seevastu vaatas näkku müsteerium, mille lahtiharutamine võis võtta kuid, kui mitte aasta.

Selles põnevusloos peab elu näinud uurija Thomas Homaś lahendama „näotu“ juhtumi, mis saab alguse silla alla takerdunud laibast. Sündmuspaigal lugu lahti harutades võtab see aga õige ootamatu pöörde.

Ainut üks pilt

 Mul on hea meel teiega jagada ühte pilti (mis ütleb rohkem kui tuhat sõna). Täpsemalt loodetavasti enne suure suve algust. Põnevil. 

Kohtumised märtsis

Vahepealsel ajal on mul olnud kaks toredat kohtumist lastega. 

Mind palus külla Tartu Katoliku Hariduskeskus, kus pajatasin algklasside õpilastele oma tegemistest.  Osalejad olid aktiivsed ja sõbralikud. Ja see oli vist esimene kord, mil sai antud autogramme nii, et käsi kange. 

Veel käisin külas Tartu Lutsu raamatukogu Annelinna haruraamatukogus, kus kohtusin samuti toredate lugemishuviliste raamatusõpradega. 

Aitäh kõigile! Ootan pikisilmi järgmisi.

On, mida oodata

Möödunud on sügis. Talv on jõudmas teise poolde. Vähem kui kuu aja pärast võib õnnest õhata. Aga mitte üksnes kevade saabumise puhul. Olen elevil. Koostöö toredate inimestega on hoos ja kui kõik hästi läheb, võin märtsis uudiseid pajatada. Nii teostest kui ka muust. Aga seda põnevust jagub veel- sain ühe lasteraamatu käsikirjaga ühele poole. Ja ka see pole veel kõik. 2024. aasta kevad tõotab tulla tihe kohtumiste aeg, kutseid on siit ja sealt. Esimest korda õnnestub kirjanikuna külastada ka Eesti läänepoolsemaid paiku. Püüan kõikidest kohtumistest ka siia mõne pildi ja rea panna. 

Toreda kogemuse sain kohtumisest Eesti Noortekirjanduse Ühinguga. 

Mind võib julgelt külla kutsuda!

Ja üks pilt sellest talve osast, mis mulle väga meeldib- lumisest ja päikeselisest.