Thursday, July 28, 2011

Hiirelugu II


Naabri kõuts seisis minu ees, silmad põlemas peas ja karv turris. Laual aga istus väike hiir ja nuttis kibedalt.
''Miks sa seda tegid?'' küsisin kassilt.
Too tõstis pilgu, volksutas silmi ja küsis: ''Mina? Mida mina tegin?''
''Nüüd siis ei tea?''
''Ma mängisin, jumal küll. Mis siis selles halba on!'', naabri kass oli trotsi täis.
Hiireke nuuksus aga laua peal ja pühkis kõrvaga pisaraid. Andsin talle salvräti. Hiireke nuuskas sellesse ja andis mulle siis tagasi. Ning valas pisaraid edasi.
''Sa vaata end ometi!'' laususin pahaselt, ''vaata kui suur sa oled, vaata oma küüsi, oma hambaid, kas sa ei arva, et sa võid sellele väikesele loomakesel niimoodi haiget teha!''
''Ähh..'' naabri kõuts ei kavatsenudki alla anda, '' mis ma siis niiväga, veidi sattusin hoogu, no jube teema nüüd küll, mille pärast ilusat päeva kulutada.''
''Ta tiris mind sabast,'' nuttis hiireke laual, ''vaata, ta sikutas mind siit sabast.''
Ta võttis oma saba ja näitas seda meile.
''Nüüd on kõik välja veninud ja kole.'' Ja ta nuuksus edasi.
''No välja veninud ta nüüd küll ei ole,'' püüdsin õnnetut loomakest rahustada,''ta ongi sul nii pikk.''
''Niiiii, pikk! Ta pole kunagi elus sees mitte iialgi niii pikk olnud!''
''Kuule kass,'' pöördusin ma tagasi pahareti poole, ''kas sa sikutasid hiirt sabast?''
''Mina?? Sabast?? Hiiirt?? Ma pole teda näpu otsaga ka puutunud.''
''Ma mõtlen seda hiirt siin laual, kas sa sikutasid teda sabast?'' kordasin oma küsimust.
''Ei,'' oli suuri silmi tegeva hiirekeldri kiire vastus.
''No kuule! Hiir räägib, et sa tõmbasid teda sabast.''
''No ma mängisin ju.''
''Aga kas sul tema saba oli peos vahepeal? Mängu käigus?'' Seda kassi oli võimatu panna midagi üles tunnistama.
''No peos... no, see on nii lai mõiste,'' keerutas kass, '' no võib-olla korra oli peos.''
''Kas sa siis seda saba, mis peos oli, veidi ikka tõmbasid ka? Ma lähen ja räägin naabri-Guidoga kui sa kõike ausalt ära ei räägi ja sa jääd nädalaks tuppa.'' Ma teadsin, et see argument paneb kiisu õigust rääkima.
Mu ees istuv kass ohkas raskelt, laskis kõrvad lidusse ja lausus: ''Noh.. veidi vist ikka sikutasin ka.''
Ja siis haaras mul säärest ja raputas mu pükse: ''Aga palun, ära räägi Guidsile, ära räägi, ma ei tee enam nii. Aga.... noh.. ma olen ju kõigest kass. Ja ma kipun unustama vahetevahel, et ma hiirest suurem olen.''
Hiir oli nutmise lõpetanud ja kuulas kassi.
''Aga te saaksite ka ju ilusasti koos mängida, ei pea ju alati hammustama ja sikutama.''
''Eks me saame ikka,'' kass pööras pea mõtlikult viltu, ''ma ju püüan, ja palju ma selle hiirega ikka kokku puutun, ta ju ei taha minuga mängida.''
''Kui sa ei hammustaks ja mind sabast ei sikutaks, siis mängiks ma küll.''
Hiirele tegelikult kass meeldis.
''Ja kui sa mu saba välja ei venita.''
Hiireke silitas oma tagumikuantenni.
''See on väga õrn koht mul. Ja ta venib jah välja kui seda tõmmata. Minu ilus saba.''
Ta tegi oma sabale hoolitsevalt pai.
''Mis sa siis kostad, kass? Ma ei räägi seekord ära, aga sa pead lubama, et sa oled ettevaatlik ja hoiad hiirekest sest tema on sinust väiksem ja õrnem. Ja mitte mingil juhul ei tohi sa teda hammustada ja veel vähem ära süüa! Kui sa nende reeglitega nõustud, siis on kõik korras.''
Ma viibutasin kergelt näpuga ja kükitasin kassile lähemale.
''Me saame küll mängida koos. Ja kui hiir mind ei hammusta, siis ei hammusta mina ka.''
''Sina alustad alati hammustamisega..'' hüüdis hiireke laualt.
''Ei alusta, sina alustad..'' vaidles kass vastu.
''Mina? Kuule, sina sikutad mind alati sabast ja siis hammustad kõrva.''
''Ei hammusta, ausalt,'' kass vaatas mulle otsa,'' no ma mängin ju.'' Ta oli veidi ärevuses.
''Hea küll, lõpetage nüüd see vaidlemine. Leppige ära ja minge välja. Ilus ilm on ja ma loodan et see on viimane kord kui ma pean sind,'' ma vaatasin naabri kassile sügavalt silma, ''kass, korrale kutsuma.''
Hiir kargas laualt kassile selga ja nad jooksid õue.
Ja noh.. muidugi hammustas kass teda ka edaspidi ja tiris sabast. Nüüd aga veidi õrnemalt ja hiirele see mõnikord isegi meeldis. Ja mõnikord hiireke nuttis veidi ka, aga see oli enamasti ikka tähelepanu saamiseks, ta on ju nii väike. Ja mõnikord nad tülitsesid selle pärast sest kass jääb ju alati kassiks ja hiir- hiir jääb alati hiireks.

Hiirelugu

‘Miks sa mind kinni püüdsid?’, küsis põldhiir.
‘A miks sa laua peal toitu käid söömas?’ uurisin.
‘A miks ma ei peaks, mul on kõht tühi!’ vastas hiir suuri silmi tehes.
‘A kust sa võtad, et sa seda seal laual süüa tohid?’ näitasin näpuga saiapurusele köögilauale.
‘Miks ma ei või? Kesse keelab?’ liigutas hiir vurre.
‘See on minu söök seal!’ kurjustasin.
‘A kas seal on sinu nimi peal vä? Sinna on kirjutatud- isa sai. Isa lubas süüa’ otsis hiir süüle kergendust.
‘See on minu söök seal laual, ma ei pane sellele nime peale, ja see on saia nimi, see Isa sai.’
‘Siis ära õienda ja lase mind vabaks,’ seletas hiir.
Kratsisin kukalt.
Hiir pani käpad puusa.
Mõne hetke pärast putkas hiir rehe alla pimedusse.
Ja mina tõstsin saia külmikust tagasi lauale. Parem annan heaga, vaidle veel nendega siin.
‘Ja laual süüakse!!!’ hüüdsin veel järele.. ‘kurat, kõik kohad pabulaid täis..’
‘Söö siis’, pugistas hiireke ahju kohal seina sees oma pesas naeru.