Tartu ilukirjanduses - "Skvotterid"

Väiksed lõigukesed avaldatuna Tartu Linnaraamatukogu kirjandus- ja kultuuriloolisel veebilehel “Tartu ilukirjanduses”.

http://teele.luts.ee/index.php?q=content/vaher-hugo-skvotterid-katkend-vaksali-kanti-j%C3%B5udes

Lõik raamatust "Punk ei ole surnud"

http://teele.luts.ee/index.php?q=content/vaher-hugo-punk-ei-ole-surnud-katkend-iga-kord-kui

SKVOTTERID HUGO VAHER

Tartus ringi jalutades ja sõites hakkas mulle alati silma üks maja. Õigemini kaks. Ühele neist oli paigaldatud ka mälestustahvel ja seostas seda hoonet ühe kuulsa Eesti poliitikuga. See oli olnud tema kodukoht. Seda rohkem pani imestama, et need kaks maja lagunesid. Keegi seal ei käinud.
Ja siis ühel hetkel nägin ma, et midagi on teisiti. Keegi tegutses seal. Ja veidi aega pärast seda, kui ma olin veendunud, et see maja on hõivatud, tekkis mul idee ühe jutukese jaoks.

Kui 2012. aastal kuulutas kirjastus Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskus välja järjekordse noorsooromaani võistluse arvasin, et võiks ka oma käsikirja sinna saata. Minu  huvi oli, et mu mõtted ka sel korral raamatuks vormuksid. Ooteaeg oli pingeline. Vahepeal unustasin asja sootuks.
2013.a talve lõpul aga kerkis teema päevakorda hoopis kummalisel kombel - meediasse ilmusid artiklid, et Tartu skvottereid Anna Haava tänavas tahetakse välja tõsta. Omanik olla volitanud linnavalitsust tema huvide eest seisma. Kohe alguses oli mulle selge, et linnavalitsuse nõudmine oli õhku täis. Neil ei olnud juriidilist alust. Nad võtsid endale rohkem volitusi, kui seadus seda neile andnud oli. Ja kogu see hämamine ja vassimine teema ümber iseloomustas päris kenasti süsteemi laiamas plaanis. Nad olid endale midagi pähe võtnud, nad eksisid, kuid seda nad ei tunnistanud. Kõlasid ärhvardused. Toimus avalik koosolek. Mõni aeg pärast seda loobus linnavalitsus oma nõudmistest. See muidugi ei tähendanud, et omaniku huvi teema vastu oleks raugenud, kuid ilmselt mõisteti linnavalitsuses, et sellisel viisil asjade ajamine ei ole esiteks seaduslik ja teiseks jätab järjekordse inetu pleki erakonna reväärile.
Ja mul oli hea meel, et ma nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes olin nende poolel, keda taheti lollitada, aga kes end lollitada ei lasknud. Mõneks ajaks võidutses õiglus.

Märtsi lõpus tehti teatavaks romaanivõistluse tulemused ja minu rõõmuks seisis äramainitute hulgas ka "Skvotterid". http://raamatupalat.blogspot.com/2013/03/noorteromaanikonkursi-voitis-kaja-sepp.html

Nüüdseks on teos ka ilmunud ja raamatupoodides saadaval.
See raamat ei ole muidugi sama süzheega nagu Tartus Anna Haava skvoti tegelaste tegemised, kuigi ilmselt ka nende juhtumistest saaks väga laheda raaamatu või kaks. "Skvotterites" on linnavalitsus teistsugune, inimlikum, mõistvam, vahest ideaalilähedasemgi. Tingimused, milles raamatutegelased elama hakkavad, on ilmselt etemad, kui need, millistes tegeliku elu hakkajad noored toime pidid tulema.

Suured tänud Elele, Kadile, Taunole ja Angelikale!
Tervitused Anna Haava skvotti!

HUGO VAHER
SKVOTTERID

Kirjastus Tänapäev

Arvustusi:
http://www.lastekas.ee/index.php?go=jutt&w=104&news_id=3591
http://blogistaja.wordpress.com/2013/10/21/hugo-vaher-skvotterid/

Ja siin Mart Niineste kirjutis (EPL):
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/no-future-no-fun.d?id=67028826&utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed:+eestipaevaleht+(EESTI+P%C3%84EVALEHT)

Üks pilt ühest majast

Mingil ajal, kui käis ühe raamatu ettevalmistus, tõmbasin paberile mõned jooned majast, millest selles raamatus juttu oli.

Punk ei ole surnud, Hugo Vaher

Nad on küsinud, kui palju siin mu enda elust on. Ja ma olen mõelnud, et küllap meie fantaasia ikka ka elust enesest ideid haarab. Ilmselt mõne isiku puhul kerkis silme ette keegi tegelikust elust, sest nii on lihtsalt lihtsam, kuid üks-ühele tegelasi seal ei ole. On ehk kombinatsioonid mingitest omadustest erinevatelt inimestelt. Puhas autobiograafia see ei ole. Mõjutustega. Ja ma olen vastanud, et nii ja naa.
Aga tegelikult, mis vahet seal on?

Kogu see teema hakkas mu peas end lahti harutama juba aastaid tagasi. Ja ma ei osanud sel hetkel midagi muud nende mõtetega pihta hakata, kui suruda nad tagasi kusagile ajusoppi. Ja ühel hetkel rullus mu ees lahti üks film. Selline kaheksakümnendate stiilis noortekas, kus palju muusikat, palju lihtsustatud teemakäsitlusi, veidi armastust ja draamat. Üks üles kasvamise film. Film, mille peamine väärtus oleks seisnenud omaaegse olustiku ehedas kujutamises, aga samas oleks keskkond olnud ka pisut arulage selles mõttes, et kõike, mis siis oli, ei oleks kujutatud must-valgelt. Lisatud oleks värve. Sest selle filmi mõte ei olnud inimesi depressiooni ajada nii nagu mõjus mulle mingi periood oma enda elust, vaid pakkuda meelelahutust, mis ei oleks üksnes nishitoode, vaid laiemale ringile arusaadav. See oli siis film minu peas.
Raamatu kuju võttis see idee seetõttu, et ma soovisin teha ruumi teistele mõtetele. Stsenaariumit ei tahtnud kirjutada. Raamat tundus armsam.

Ja see õnnestus.

HUGO VAHER
PUNK EI OLE SURNUD
Kirjastus Tänapäev 2012

Ja siin mõned arvustused.
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1424693
http://loterii.blogspot.com/2012/08/hugo-vaher-punk-ei-ole-surnud-2012.html
http://www.epl.ee/news/kultuur/jalle-punk-raisk.d?id=64484150
http://www.postimees.ee/854394/uhe-punkari-paevaraamat
http://pluss.sakala.ajaleht.ee/840724/romaan-teismelistest-25-aastat-hiljem/ (kusjuures see arvustus on kirjutatud nagu oleks ajakirjanik oma mõtted otse mu peast paberile pannud).