Hiirelugu

‘Miks sa mind kinni püüdsid?’, küsis põldhiir.
‘A miks sa laua peal toitu käid söömas?’ uurisin.
‘A miks ma ei peaks, mul on kõht tühi!’ vastas hiir suuri silmi tehes.
‘A kust sa võtad, et sa seda seal laual süüa tohid?’ näitasin näpuga saiapurusele köögilauale.
‘Miks ma ei või? Kesse keelab?’ liigutas hiir vurre.
‘See on minu söök seal!’ kurjustasin.
‘A kas seal on sinu nimi peal vä? Sinna on kirjutatud- isa sai. Isa lubas süüa’ otsis hiir süüle kergendust.
‘See on minu söök seal laual, ma ei pane sellele nime peale, ja see on saia nimi, see Isa sai.’
‘Siis ära õienda ja lase mind vabaks,’ seletas hiir.
Kratsisin kukalt.
Hiir pani käpad puusa.
Mõne hetke pärast putkas hiir rehe alla pimedusse.
Ja mina tõstsin saia külmikust tagasi lauale. Parem annan heaga, vaidle veel nendega siin.
‘Ja laual süüakse!!!’ hüüdsin veel järele.. ‘kurat, kõik kohad pabulaid täis..’
‘Söö siis’, pugistas hiireke ahju kohal seina sees oma pesas naeru.